Motokross ei ole lihtsalt spordiala – see on elustiil, kirg ja pidev eneseületus. Kui enamasti alustatakse selle adrenaliinirohke alaga juba varajases nooruses, siis Maris Mehine on elav tõestus sellest, et kunagi ei ole hilja alustada ja oma unistusi ellu viia. Tema teekond motokrossimaailmas on olnud täis väljakutseid, aga ka inspireerivaid õppetunde ja toetavat kogukonda.
Üks kohting, mis muutis elu
Maris pole pärit perekonnast, kus motokross oleks olnud igapäevane osa elust. Vastupidi – tema esimesed sammud krossirajal olid üsna ootamatud. Nimelt kutsus üks noormees ta esimesele deidile just motokrossi sõitma. Tal oli juba olemas A-kategooria juhiluba ja tänavasõidu kogemus, kuid pärast seda ühte päeva teadis ta kindlalt – motokross peab saama tema uueks hobiks. „Vahetasin oma GSX-R 750 tänavaratta hoopis krossiratta vastu,“ meenutab ta otsustavat hetke.
Esimesed sammud – täiesti nullist algus
Ent tõeliselt kirglik algus ei tähenda veel, et kõik sujub lihtsalt. “Algus oli nii raske aga mul on suur tahtejõud! Võtsin endale pähe, et see on hobi, millega ma tahan tegeleda ja kuidagi peab ju saama” meenutab ta. Kui Maris ostis endale kasutatud 2017. aasta Honda krossiratta, avastas ta peagi, et puuduvad vahendid ja teadmised selle hooldamiseks, rääkimata garaažist või kärust, millega ratast transportida.
„Ma ei teadnud isegi, kuidas edasi minna. Mul polnud treeninggruppi, teadmisi ega kogemusi. Nii et avasin Google’i ja hakkasin otsima,“ naerab ta. Otsing viis ta Kiilimotoni ja Jaan Saluste juurde, kes kuulas ära Marise loo ja ütles: „Mõtleme midagi välja!“
Juba paari päeva pärast oli Jaan tema maja ees, ratas bussi peale tõstetud ning esimene sõit Kiilimoto garaaži sai alguse. Just seal sai ta selgeks motokrossi algtõed, tehnilise hoolduse ja lahendus leiti ka transpordile, et üldse treeningutele jõuda.
„Olen perekond Salustele hingepõhjani tänulik ja ilma nendeta poleks ma motokrossi kunagi sõitma hakanud – see poleks olnud lihtsalt võimalik! Aitäh!“ tunnistab ta tänulikult.
Esimene võistlus 31-aastaselt – julgus naisteklassis startida
Kuigi Maris alustas krossiga täiskasvanueas ja tema teekond polnud sugugi lihtne, leidis ta kiiresti enda ümber toetava kogukonna. “2023 suvel leidsin facebooki grupist naiste trenni, kus treeneriks oli Joosep Hansar ja kõrvalt õnnestus ka osaleda Kiilimoto trennides Henri Haramaa käe all,” meenutab ta. Aasta hiljem osales aga Karleen Randveri korraldatud naistelaagris Karksi-Nuias.
„Olin täiesti algaja ja kartsin väga minna, aga see oli elu parim otsus,“ ütleb ta. Just laagris leitud toetuse ja julgustuse toel otsustas ta ka esmakordselt osaleda Eesti meistrivõistluste etapil naisteklassis.
„Mõtlesin, et olen veel nii rookie, et kuidas ma hakkama saan? Aga siis sain aru – kui on loodud naisteklass, siis tuleb seda hoida ja toetada!“ 2024. aasta kevadel, olles sõitnud vaid paarkümmend tundi, osales ta oma esimesel võistlusel Karksi-Nuias. „Stardist minema ei saanud,“ naerab ta, „aga mõlemad sõidud läksid tegelikult hästi!“
Tema sõnul andis esimene võistlus tohutult juurde – see on nagu intensiivkursus, kus õpid lühikese ajaga rohkem kui viie tavalise treeninguga.
„Niisiis, naised – hoiame naisteklassi ja tulge starti! Kui mina sain hakkama, saate teie ka!“ innustab ta.
Motokross kui elustiil
Marise treeningrutiin on mitmekesine ja sihikindel – nädalas teeb ta 3–4 sõidutrenni ning lisaks üldfüüsilist treeningut. 2023/2024 hooajal alustas ta ka esimest korda off-season treeningutega, harjutades lausa 4–5 korda nädalas.
Kui küsida, mis on tema lemmikrajad, siis esikohale tõusevad Tõrva, Karksi ja Tihemetsa. „Mulle meeldib, kui inimesed on hingega asja juures, ja Tihemetsa on kindlasti üks selline koht – alati korras ja hästi hooldatud,“ kiidab ta. “Kõige huvitavamad rajad Eestis on minu jaoks Pärnu ja Lange. Pärnu rada kuival suvepäeval on justkui täiesti kõva betoon aga vihmasel päeval on see kohati sügava ja liimise mudaga rada. Mitte, et teistel radadel nii ei võiks olla aga seal oli minu jaoks kuidagi ootamatult suur kontrast. Lange rada on tippklass, ma ei jõua ära oodata, millal mu oskused lubavad Lange rada nautima hakata! Müts maha kõigi Eesti rajaomanike ees – suur töö ja vaev, mis te sinna alla panete, et meil oleks, kus motokrossi sõita, fantastiline!” tunnustab ta kõiki rajameistreid.
Marise suurim eesmärk on jõuda Eesti Meistrivõistluste TOP 5 sekka ja saavutada selline sõidutase, kus kõik rajad pakuksid naudingut ning vigastusi oleks võimalikult vähe. „Ma tahan sõita nii, et see on lihtsalt lõbus!“
Inspiratsioon ja eeskujud
Kuigi tal pole otseselt ühte kindlat iidolit, jälgib Maris Eesti motokrossi tipptegijaid ning imetleb eriti Karl Kiili ja Lucas Leoki sõidustiili.
„Mind sümpatiseerib nende tasakaalukus – sõidus on ühtlasi nii agressiivsust kui kergust. Silm puhkab, kui sõitjal on ilus tehnika ja motokross misiganes rajal tundub nii lihtne spordiala. Loomupoolest tunduvad nad samuti väga rahulikud, mitte nagu mina, kes aeg-ajalt kiivri sisse röögib, kui midagi välja ei tule,“ naerab ta.
Mida soovitab Maris alustavatele motokrossi sõitjatele?
„Kannatlikkus ja järjepidevus – need on võtmesõnad! Kui oled liivahunnikusse kinni jäänud, tuleb lihtsalt uuesti ja uuesti püsti tõusta ja edasi proovida,“ julgustab ta. Samuti rõhutab ta, et Eesti motokrossi kogukond on ääretult toetav ja kokkuhoidev, seega pole keegi oma muredega üksi.
Kiirus ja adrenaliin, aga mitte ainult…
Kuigi motokross on täna Marise kirg, on sport tema elus alati olnud tähtsal kohal. Nooremana mängis ta Eesti noortekoondises sulgpalli ning tegeles ka takistussõiduga ratsaspordis. Jätkuvalt meeldib talle vahel sulgpalli ja padelit mängida ning talvel nautida lumesaani ja mäesuusatamist.
Maris armastab ka muusikat: “ Minu muusikastiil oleneb väga tujust ja isegi aastaajast. Kuulan rap muusikast kuni house muusikastiilini ja kõik mis ka vahepeale jääb. Aga siinkohal on vist õige panna laul: blink-182, What’s my age again? “ – sest vanus pole oluline, kui sul on kirg ja soov midagi uut proovida.
Jälgi Marise tegemisi Instagramis @mm_a_r_i_s ja ela kaasa tema motokrossi teekonnale!
