Henri Haramaa motokrossitee sai alguse seitsmeaastaselt, kui  tema isa koos sõbraga otsustasid talle mootorratta osta. „Algul oli ikka väga hirmus,“ meenutab Henri oma esimesi sõidukordi. Esimesed sõidud said tehtud kahe vana rehvi ümber kaheksat sõites Laimjala rajal Saaremaal. Päris treeningutest ei saanud toona veel rääkida – pigem oli see avastamine ja õppimine. Võistlemise juurde jõudis Henri tasapisi umbes 10-11 aastaselt. „Esimene võistlus oli ilmselt mu kodurajal Kaarmal, kus korraldasime oma klubiga vahest mõne võistluse.“

Võistlemise võlu

Paar aastat hiljem jõudis Henri esimest korda mandrile võistlustele ning sealt said alguse ka suuremad muutused, sest võistlused ei olnud enam kohalikul tasandil vaid avanes hoopis laiem maailm koos tugevamate konkurentide ja suurema publikuga. „See oli juba väga põnev ja motiveeriv – sealt see adrenaliinisõltuvus ka tekkis,“  meenutab Henri. Et edasi areneda, oli treeningutesse vaja lisada rohkem süsteemsust ja järjepidevust. „Tegin sõidutrenni vähemalt 3 korda nädalas, lisaks jooksutrenni, jalgratast ja jõusaali.“ See sihikindlus viis ta lõpuks välja Pro klassi. Kuigi viimastel aastatel on treeningkoormus väiksem, püüab ta endiselt olla rajal nii palju kui võimalik – tihti koos oma õpilastega.

Eeskujud ja lemmikrajad ja saavutused

Küsimusele, keda Henri motokrossi maailmas imetleb, kõlab vastus: „Minu iidoliks on James Stewart, kes muutis oma sõidustiiliga motokrossi kogu maailmas. Teine iidol on kindlasti Tanel Leok – Eesti läbi aegade parim sõitja, kes oma suure tööeetikaga suutis ennast töötada maailma tippu.“

Ka head rajad mängivad arengus suurt rolli. Henri lemmikud Eestis on Maardu, Tihemetsa, Tõrva ja Karksi-Nuia. Kuid kõige enam on talle muljet avaldanud hoopis välismaa rada: „Kõige lemmikum rada, kus olen sõitnud, on Dorno (Itaalia).“

Henri sõnul on raske ühte saavutust esile tuua, kuigi „isaga kahe peale on meil Saaremaal garaažis karikate uputus.“ Kõige rohkem on ta uhke selle üle, et on ise Saaremaa metsade vahelt alustades jõudnud Eesti tippudega samale stardijoonele.

„EMV etappidel Tanel Leoki, Harri Kullase, Gert Krestinovi ja teiste tippudega ühe stardipuu taga olla on ikka vinge tunne!“ ütleb Henri – ja see räägib juba iseenda eest.

Treeneritee algus ja kutsumus

Treeneriks saamine ei olnud Henril algselt plaanis. Ühel hooajal, kui Henri ise vähem sõita sai, märkas ta võistlustel, kui keeruline on hobisõitjatel ilma juhendamiseta hakkama saada. „See motiveeris mind, et hakata oma teadmisi jagama,“ meenutab ta.

Pärast esimese treeningpäeva korraldamist sai ta palju head tagasisidet, mis andis kindluse ja tõuke edasi minna. „Sealt alates tundsin, et see on mu suur kutsumus.“ 

„Motokross ei ole väga ohtlik spordiala, kui seda õigesti teha. Minu eesmärk on aidata sõitjatel muuta motokross ohutuks, lõbusaks ning selle juures ka õpetada nad kiiresti sõitma.“ Selle mõtte  võiksid kõrva taha panna kõik, kes mõtlevad, kas alustada (või jätkata) ise oma motospordi teekonda või panna oma laps trenni.

Nõuanded alustajatele

Motokrossiga alustajatele soovitab ta kindlasti võtta endale treener appi, kes oskab juhendada, kuidas alustada ning aitab korrektsed sõiduvõtted kohe algul välja kujundada. Tema sõnul on palju raskem hiljem valedest harjumustest lahti saada. „Algul tuleb kindlasti seda sporti väga rahulikult võtta ning peaasi, et oleks enda jaoks tore ja lõbus,“ lisab ta. 

Henri jagab siinkohal ka oma enda teekonnast olulise õppetunni:  „Ise alustasin ilma treenerita ning läks aastaid enne kui kuskile üldse arenema hakkasin. Esimesed suured arenguhüpped tulidki tänu treeneritele, kes meil Saaremaal külas käisid.“

Mootorid, muusika ja reisimine

Motokross on Henri jaoks elu osa, aga mitte kogu elu. Mootorite maailm paelub teda laiemalt – autod, mootorkelgud, jetid. „Need on alati lahedad asjad, millega põristada,“ ütleb ta. Lisaks naudib ta reisimist ja muusika kuulamist. „Üldiselt mul ei ole lemmiklaulu või muusikut. Kuulan erinevat muusikat vastavalt tujule. Võistlustel enne starti minekut kuulan System of a Downi või Joyner Lucast näiteks, et ennast käima tõmmata.“

Kuhu edasi?

Henri soovib kindlasti edasi sõita, aga rõhk on nüüd rohkem treeneritööl ja sellel, et aidata teistel kasvada. „Ootan, et minu õpilased hakkaksid minust mööda sõitma ning suuri tegusid tegema!“ Uus väljakutse sel aastal on esmakordselt osalemine kestvuskrossi sarjas. Ühel võistlusel on sõidu pikkus 2h. “See nii füüsiliselt kui ka vaimselt korralik väljakutse ning midagi uut minu jaoks,” lisab Henri.

.

Henrile saab kaasa elada ja tema tegemisi jälgida:

• Facebook: Henri Haramaa
• Instagram: @Haramaah27
• YouTube: HaramaaTraining
• Koduleht: HMXTraining.com